Teadus ja selle populariseerimine on minu igapäevane tegevus. Inspiratsioon ja tõuke selleks sain õpetajatelt, kes panid tähele minu tärkavat huvi ning andsid võimaluse sellega tegeleda.
Edumuse pilootlennuga läksin õpetama soovist olla esmane haridusalgatuse idee testija, kui edukalt saavad pedagoogilise hariduseta spetsialistid hakkama väikese koormusega õpetamisega. Oma teadusteatri eestvedaja praktilist kogemust soovisin rakendada just põhikoolis füüsikaõpetajana.
Kevadel möödunud õppeaastale tagasi vaadates oligi see kogemus täpselt selline, mida soovisin. See on justkui jäämäe tipu tunne. Aasta aega kord nädalas ühe klassi ees olemist ei tee veel kellestki õpetajat, sa vaid pürid õpetajaks olemise poole. Hea õpetaja olemine nõuab kogemust ja aega. Kui minul on üks tunni läbiviimise metoodika, siis tegelikult on kümneid lähenemisi, mida kogenud pedagoog suudab ühes füüsikatunnis sujuvalt kombineerida.
Valemitest ja mõistetest katseteni
Eesti koolis on õpetaja suhteliselt autonoomne ja saab oma tunni üles ehitada nii, nagu õigemaks peab. Kuid tihti jääb õpitu elukaugeks, sest sisu vaadatakse ainult abstraktselt, valemite ja mõistete kaudu.
Võtame näiteks põhikooli füüsika valgusõpetuse kursuse, kus on palju skeeme, mis peale vaadates tunduvad lihtsad ja loogilised, kuid kui paluda sama skeemi katsesse vormida, siis jäädakse jänni.
Minu lähenemine oli olla õpetaja, kes paneb noori katsete ja eksperimenteerimise kaudu mõistma, kuidas mingi füüsikaline nähtus toimib, mitte niivõrd ümbritsevat matemaatiliselt mudeldada.
Edumuse õpetaja ja Kolme Põrsakese teadusteatri eestvedamise kogemusest saadud inspiratsioonist hakkasin suhtlema ka Tartu Ülikooli Koolifüüsika Keskuse juhi Kaido Reiveltiga. Mitmete mõttevahetuste tulemusena jõudsime Praktikali asutamiseni.
Hakkasime töötama selle nimel, et parandada põhikooliõpilaste füüsikaõpetusest arusaamist: lahendades probleemi, et noored oskavad küll arvutada ja saavutavad häid PISA testi tulemusi, aga ei mõista suurt pilti maailma toimimisest ega oska teadmisi päriseluga siduda. Seetõttu ongi meil kesksel kohal praktilised tegevused ning nendest saadud kogemuse põhjal õppimine.
Koolitunnis peab saama mängida
Mida tollest aastasest õpetamiskogemusest õppisin? Oma silm on ikkagi kuningas. Üritasin igal võimalusel tuua tundi praktilist tegevust, kuid see oli keeruline ka teadusteatri eestvedaja ja esinejana.
Tunnis tehtavad tegevused ei ole lihtsalt teadusteatri katsed, vaid õpilane peab saama ise avastada, katsetada, mängida ja läbi kukkuda. See ei ole lihtsalt illustreerimine, vaid on tarvis tekitada seoseid.”Kui tunnis päriselt praktiliselt õppida, siis peab olema tehtud kõva eeltöö, mis nõuab palju aega.”
Ka ühe tunni praktiliste tegevuste ettevalmistamise jaoks läks tükk maad aega, et saada kokku õige tegevus ja vajalikud vahendid. Ehk kui tunnis päriselt praktiliselt õppida, siis peab olema tehtud kõva eeltöö, mis nõuab palju aega.
Nägin sedagi, et koolis võiks olla lisaks rohkemale praktilisele õppele ka rohkem mitmekesisust. Statistikaameti andmetel sisaldub ligi 7000 inimese ametinimetuses sõna “insener”, neist mehi 6059 ja valdkonnas töötavaid naisi 976.
Värske OSKA tööturu raporti põhjal tunneme tulevikus puudust inimestest, kes oskavad tehnoloogiat arendada, hallata, hooldada ja kasutusele võtta. Sama uuringu põhjal on üheks erialaks, mille lõpetajaid on liiga vähe, inseneeria. Minu koolipere liikmetest olid meessoost direktor, bioloogiaõpetaja ja haridustehnoloog, mis on omal kombel läbilõige ühiskonnast.
Õpetamise valdkonnas on reaalne vastutus suur: see, millega noori täna inspireerida, mõjutab neid kogu elu. Praegu ja lähiaastatel põhikoolis õpinguid alustavad noored ongi tuleviku maailma insenerid.
Seetõttu ongi vaja inspireerida neid noori, kes praegu alustavad füüsika ja keemia õppimisega. Ajastus on ülimalt oluline, sest just esmane huvi on tihtipeale see, mis innustab noori edasi õppima inseneriks või teadlaseks. Seega on õpetajate õlul ülim vastutus meie maailma tuleviku osas.